Loss on muidugi hellitusnimi saare suurimale ja uhkeimale mõisahoonele. Mitte ainult legendid ei muuda seda paika põnevaks, vaid ka tõsielulood.
Enne seda mõisat oli kusagil siin-samas Pühalepa ehk Hallika mõisakompleks, mis juba 17. sajandil kuulus De la Gardie'de perele. Mõisa vägevusest andis tunnistust seegi, et aastast 1633 hakati seda paika Grossenhofiks ehk Suuremõisaks kutsuma. Mõisal oli juba siis palju kõrvalhooneid ning uskumatult suur puuviljaaed. Praeguse mõisahoone laskis 18. sajandi keskel ehitada krahvinna Ebba Margaretha Stenbock (1704-1775), Jacob De la Gardie (1583-1652) otsene järletulija, pojapoja tütar. See leskproua, kes oma kümmekonna lapsega Hiiumaale elama asus, võitles Vene tsaaririigi käest tagasi oma esivanemate õigused, õigemini maad. Krahvinna viimseks puhkepaigakski on hauakabel Pühalepa kiriku juures kalmistul.
18.-19. sajandi vahetusel leidsid mõisas aset dramaatilised sündmused. Kirjanduse kaudu kuulsaks saanud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744-1811) oli võlgade küüsis vaevlevast koolivennast Jacob Pontus Stenbockist (1744-1824) parem ärimees, mistõttu ostis viimaselt juba varem omandatud Põhja-Hiiumaa mõisatele lisaks 1796. aastal ka Suuremõisa. Õnne ei jätkunud aga kauaks. Pere vanim poeg sooritas enesetapu ja isa surmas tüli käigus rootslasest laevakapteni K. Malmi. Pärast pikka kohtuprotsessi mõisteti O. R. L. von Ungern-Sternberg 1803. aastal sundasumisele Siberisse Tobolskisse. Kohtuprotsessil oli palju juttu ka laevade kaaperdamisest, inimeste kadumisest ja kaupade varjamisest. Mõrtsukatöö leidis kohtusaalis kinnitust, aga Ungern-Sternbergile süüks pandud laevarööve ei suudetud tõestada. Laevadelt "varanduse" hankimine oli tollal kaunis tavaline tegevus nii talu- kui ka mõisameeste hulgas. Igal juhul jäi mereröövi ja mõrtsukatöö vari paruni pea kohale rippuma. Ja mis seal salata, ripub tänini.
Enne seda mõisat oli kusagil siin-samas Pühalepa ehk Hallika mõisakompleks, mis juba 17. sajandil kuulus De la Gardie'de perele. Mõisa vägevusest andis tunnistust seegi, et aastast 1633 hakati seda paika Grossenhofiks ehk Suuremõisaks kutsuma. Mõisal oli juba siis palju kõrvalhooneid ning uskumatult suur puuviljaaed. Praeguse mõisahoone laskis 18. sajandi keskel ehitada krahvinna Ebba Margaretha Stenbock (1704-1775), Jacob De la Gardie (1583-1652) otsene järletulija, pojapoja tütar. See leskproua, kes oma kümmekonna lapsega Hiiumaale elama asus, võitles Vene tsaaririigi käest tagasi oma esivanemate õigused, õigemini maad. Krahvinna viimseks puhkepaigakski on hauakabel Pühalepa kiriku juures kalmistul.
18.-19. sajandi vahetusel leidsid mõisas aset dramaatilised sündmused. Kirjanduse kaudu kuulsaks saanud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744-1811) oli võlgade küüsis vaevlevast koolivennast Jacob Pontus Stenbockist (1744-1824) parem ärimees, mistõttu ostis viimaselt juba varem omandatud Põhja-Hiiumaa mõisatele lisaks 1796. aastal ka Suuremõisa. Õnne ei jätkunud aga kauaks. Pere vanim poeg sooritas enesetapu ja isa surmas tüli käigus rootslasest laevakapteni K. Malmi. Pärast pikka kohtuprotsessi mõisteti O. R. L. von Ungern-Sternberg 1803. aastal sundasumisele Siberisse Tobolskisse. Kohtuprotsessil oli palju juttu ka laevade kaaperdamisest, inimeste kadumisest ja kaupade varjamisest. Mõrtsukatöö leidis kohtusaalis kinnitust, aga Ungern-Sternbergile süüks pandud laevarööve ei suudetud tõestada. Laevadelt "varanduse" hankimine oli tollal kaunis tavaline tegevus nii talu- kui ka mõisameeste hulgas. Igal juhul jäi mereröövi ja mõrtsukatöö vari paruni pea kohale rippuma. Ja mis seal salata, ripub tänini.
Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg ja tema abikaasa
Pere käest nende valdusi õnneks ära ei võetud ja Ungern-Sternbergidest saame Hiiumaaga seoses rääkida veel järgneva 140 aasta jooksul. Viimane
tõeline mõisaomanik Evald Adam Gustav Paul von Ungern-Sternberg suri ootamatult 1909. aastal, järglasi jätmata, mistõttu algasid mõisas
keerulised ajad. Suur osa mõisa rikkalikust raamatukogust ja muustki varast müüdi ja kanti laiali I maailmasõja ajal ja sellele järgnevail aastail.
Eesti iseseisvusaja alguses asus Suuremõisa lossi kool, kuid osa ruume jäeti ka vananevate Ungern-Sternbergide, õde-venda Helene ja Klausi
valdusse. Viimastel Ungrutel endil lapsi ei olnud, kuid see-eest on külalapsi selles mõisas haritud tänaseni välja. Koolid on mõisahooneid ühtaegu nii kulutanud kui ka alles hoidnud.
Loss on ehitatud barokk-rokokoo stiilis. Ehitusmaterjalina kasutati paekivi, mida saadi mõne kilomeetri kauguselt Hilleste murrust ja ehitajateks oli maarahvas. Lossis oli 64 tuba. Lossi ümbrusse oli kaevatud 6 tiiki, rajatud park ja aed. Pargi asutas Ebba-Margareta von Stenbock 1755. aastal lossi ehitamise ajal. Vanim osa pargist asub peahoone taga ning see on piiratud paari meetri kõrguse punase katusekiviga kaetud müüriga. Põhiosa pargist asub lossiesisel küljel. Suuremõisa park on rajatud inglise stiilis ja seal kasvab poolsada liiki puid ja põõsaid.
tõeline mõisaomanik Evald Adam Gustav Paul von Ungern-Sternberg suri ootamatult 1909. aastal, järglasi jätmata, mistõttu algasid mõisas
keerulised ajad. Suur osa mõisa rikkalikust raamatukogust ja muustki varast müüdi ja kanti laiali I maailmasõja ajal ja sellele järgnevail aastail.
Eesti iseseisvusaja alguses asus Suuremõisa lossi kool, kuid osa ruume jäeti ka vananevate Ungern-Sternbergide, õde-venda Helene ja Klausi
valdusse. Viimastel Ungrutel endil lapsi ei olnud, kuid see-eest on külalapsi selles mõisas haritud tänaseni välja. Koolid on mõisahooneid ühtaegu nii kulutanud kui ka alles hoidnud.
Loss on ehitatud barokk-rokokoo stiilis. Ehitusmaterjalina kasutati paekivi, mida saadi mõne kilomeetri kauguselt Hilleste murrust ja ehitajateks oli maarahvas. Lossis oli 64 tuba. Lossi ümbrusse oli kaevatud 6 tiiki, rajatud park ja aed. Pargi asutas Ebba-Margareta von Stenbock 1755. aastal lossi ehitamise ajal. Vanim osa pargist asub peahoone taga ning see on piiratud paari meetri kõrguse punase katusekiviga kaetud müüriga. Põhiosa pargist asub lossiesisel küljel. Suuremõisa park on rajatud inglise stiilis ja seal kasvab poolsada liiki puid ja põõsaid.